FRAGMENTAARNE KIIRGAMINE
Tamur Tohveri ettekanne konverentsil „The S Word: Stanislavsky & Actor Training for the Screen”, University of East London, Ühendkuningriik
Kaamerale mängimisel on lavanäitlemisega võrreldes mitmeid eeliseid: kaamera ees veedetud aeg on lühike, eksimusi saab parandada duubelvõtetega ning õnnestumine võib tuua suhteliselt kiiresti laialdase tuntuse. Kuna füüsiline koormus on tavaliselt väiksem ja töö näib lihtsam, tõmbab kaameranäitlemine sageli ligi noori esinejaid.
Tuginedes enam kui neljakümne aasta pikkusele professionaalsele kogemusele televisioonis, raadios ja teatris, käsitleb käesolev ettekanne filminäitlemise praktilisi aspekte, lähtudes Stanislavski süsteemil põhinevast näitlejameisterlikkusest. Kui lavanäitlemise välist tegevuspartituuri tuleb kaamera jaoks sageli minimaliseerida, siis selle asemel intensiivistab näitleja oma peenemaid väljendusvahendeid, nagu pilk, hääl, hingamine ja mikrožestid/miimika. Visuaalne mõtlemine – nagu lavastajal või kaameraoperaatoril – aitab kohandada tegevusi kaadri raamimisega ning säilitada tegelase sisemist eesmärki.
Samas muudab kaameranäitlemise keerukaks filmimisprotsessi killustatus. Stseene filmitakse mitte ajalises järgnevuses, proovideks on vähe aega ning näitlejad valmistavad sageli individuaalselt, oodates tehniliste ettevalmistuste lõppu. Ilma tervikliku lavalise esituskaare (rolli elu punktist A punktini B) ja elava publiku kohaloluta muutub tegelase sisemise järjepidevuse hoidmine suureks väljakutseks.
[…] Sellise suhtluse loomisel on eluliselt tähtis vahend pilk.
Me kuulame nii silmade kui kõrvadega. Silmad loovad pideva kontakti ja energia voo, mis kutsub esile sõnu, tegevusi, mõtteid ja tundeid. Osa neist väljendub, osa aga jääb vaid kogemuseks sel ajal, kui teine inimene räägib.
Seda ehtsa suhtlemise protsessi nimetas Stanislavski kiirgamiseks – üks inimene edastab ja teine võtab pidevalt vastu.
(Gillet, 2012:91) 1
[1] John Gillett (2012) Experiencing or pretending—are we getting to the core of Stanislavski’s approach?, ajakirjas Stanislavski Studies, 1:1, 87-120, DOI:10.1080/20567790.2012.11428584 ↩
Selleks aga pakub olulise lahenduse Stanislavski radiatsiooni mõiste. Silmade ja kehaliste peenenergeetiliste väljenduste kaudu edastab näitleja impulsse, mis loovad tajulise ühenduse partnerite, objektide või kaameraga. Radiatsioon (radiazija (vn. k.), radiation (ing. k) – kiirgamine) võimaldab mitteverbaalset suhtlust ning aitab vaatajatel tajuda emotsionaalset tõde somaatilise resonantsi kaudu, mitte üksnes otsese narratiivse informatsiooni abil.
Et radiatsioon saaks tõhusalt toimida, peab seda toetama tahe, keskendumine ja katkematu näitlemisvoog. Samas on just kiirgamine üks nendest näitlajtehnilistest vahendistest, mis seda katkematut esitusvoogu aitab nii luua kui hoida.
Tuginedes Ribot’ ja Maudsley psühholoogilistele käsitlustele võib radiatsiooni mõista kui suunatud tähelepanu ja intensiivistunud vaimse energia väljapoole avalduvat mõju. Kui keskendumine süveneb, tugevneb radiatsioon ning toetab püsivat näitlemisvoogu.
Sellise keskendumise saavutamine ja säilitamine on filmivõtte keskkonnas, mis on täis segavaid tegureid, keeruline. Esituspsühholoogia ja teadveloleku uuringud näitavad, et tähelepanu treenimine ja somaatiliste reaktsioonide reguleerimine aitab vältida ärevuse ja tähelepanu hajumise tagasisideahelat, mis võib sooritust häirida.
„Vastastikune edastamine ja vastuvõtmine meie suhtluses loob elava, spontaanse ja dünaamilise vastasmõju, mis võib ülitundlikult liikuda eri suundades sõltuvalt sellest, milline mõte, tunne või tegevus parasjagu esile kerkib.“
(Gillet, 2012:91)
Pöördudes tagasi Stanislavski enda allikate juurde, sealhulgas tema huvi jooga ja psühhofüüsilise treeningu vastu, väidab artikkel, et need põhimõtted on ka tänapäevase kaameranäitlemise jaoks jätkuvalt väga olulised. Sellele alusele tuginedes ühendab Nullpunktipraksis Stanislavski näitlejameisterlikkuse, joogast lähtuva teadlikkuse, neuroteaduse ning juhtimis- ja coaching’u meetodid, et aidata näitlejatel säilitada keskendumist, toime tulla võtteprotsessi killustatud tingimustega ning hoida radiatsiooni kogu tööpäeva jooksul.
Sellisel viisil pakub Nullpunktipraksis metoodilist lähenemist, mis aitab näitlejal saavutada kõrgendatud näitlemisvoo ja teadliku kohalolu seisundi ka neis killustatud tingimustes, mis on kaameranäitlemisele iseloomulikud.