Etendusest lähemalt
Nad ei võiks olla rohkem vastandlikud: tema, ilus ja jumaldatud vend, ja tema, inetu, ülekaaluline ja üksildane õde. Siiski jagavad need kaks oma elu. Ühises korteris elab õde kaasa venna arvukaid suhteid, jälgib teda, kuhu iganes ta läheb, ja hoolitseb tema heaolu eest.
ÕDE :
Ainsaks kriimustuseks suvekodu kaunite naiste maailmas olen muidugi mina. Minu kohalolek tekitab alati mingisugust vaikset, sõnalausumatut segadust ja hirmu – et ma olen siin, kuigi ma ei tee tegelikult midagi, lihtsalt olen. Mehed jätavad mind tavaliselt täiesti tähelepanuta: nad ei tervita mind, ei vaata mind, mõnikord ehk keegi mööda minnes, kui tualetti läheb, haarab mind tagumikust ilma isegi mind vaatamata ja läheb edasi, nagu midagi poleks juhtunud.
„Vennale“ on poeetiline ja häirivalt aus lugu, mis avab ühe naise sisemaailma läbi tema suhte kauni ja ihaldatud vennaga. Õde elab venna varjus, jälgib tema armuelu ning mõõdab oma väärtust läbi venna pilgu ja ühiskonna ilunormide. Lugu kulgeb läbi argiste detailide, fantaasiate, seksuaalsete kujutluste ja valusate enesevaatluste, avades keha korraga nii piirava vanglana kui ka võimaliku vabanemise ruumina. Õe vaatenurk asjadele ja elule on näiliselt lihtne ja otsekohene, kuid selle kaudu koorub välja terav ühiskondlik küsimus: kellele on lubatud olla ihaldatav ja armastatud ja kes on määratud jääma nähtamatuks. „Vennale“ on lavastus identiteedist, sõltuvusest ja eneseleidmisest. See on teekond alistumisest ja varjus elamisest eneseaktsepteerimiseni ja sisemise vabaduse poole.
Vormi poolest on tegemist tantsulise, häälelise ja psühhofüüsilise teatriga, kus sõna, liikumine ja heli loovad intiimse ja intensiivse kogemuse, mis viib vaataja otse peategelase tajude, ihade ja hirmude keskele.
(L)avastaja Tamur Tohver: Kui vaadata tänapäeva trendi, kus orgaanilisi aineid süstitakse huulde ja kehasse, et need sobiksid kellegi teise esteetilisse ideaali, siis siin loos ilmneb vastupidine sõnum: austa ennast sellisena, nagu sa oled, ära alanda oma väärtust. Sa ei kaota ennast, kui jääd paindlikuks, kuid eneseusaldus toob uue tunnetuskvaliteedi. See lugu on mitmel tasandil sõna otseses mõttes ennetav: mehed vs naised, õed ja vennad, rikkad ja ilusad või inetud ja lihtsad, eneseusk või kaoses elamine, enesearmastus või tingimusteta armastus… Olen isa ja soovin, et mu tütar ei peaks kunagi mõtlema, kuidas ta peaks teistele meeldima, et saada naisena aktsepteeritud. Kirjutades siin, taipan ka loojana, et luues seda lugu vabastame samal ajal end oma isiklikest piirangutest selles üleminekus. Kuidas ja mida rääkida? Noorelt mõtleme, kuidas meeldida hinnatud eelkäijatele või rahuldada publikut või saavutada hinnatud positsioon. Vanemana mõtleme, kas noorem põlvkond aktsepteerib meid ja meie kogemusi. Lävendid ja kriteeriumid…
Tamur Tohver on lavastaja, dramaturg, tõlkija ja etenduskunstide õppejõud, kelle looming keskendub meele ja keha sisemiste impulsside ning afektiivse kogemuse uurimisele. Ta on arendanud oma doktoritöö raames Nullpunktipraksist ja kehameelelise eneseväljenduse viise, mis ühendavad psühholoogilise teatri, füüsilise väljenduse ja nii afekti- (Massumi) kui väljateooria (Kõiv ja Rosenberg). Tohveri lavastajakäekiri otsib seisundeid, kus sõna, hääl, liikumine ja muusika moodustavad ühtse psühhofüüsilise kogemuse ning kus vaataja ei jää passiivseks jälgijaks, vaid on tõmmatud etenduse vahetusse kohalolusse.
Näidendi autor E.-L. Karhu on Helsingist pärit auhinnatud näitekirjanik ja dramaturg, kelle taust on ühiskonnateadustes ja sotsioloogias. Tema looming käsitleb sageli indiviidi ja ühiskonna suhteid, võimu, iha, häbi ja normatiivsuse mehhanisme. Karhu tekstid on tuntud oma kompromissitu aususe, poeetilise realismi ja psühholoogilise täpsuse poolest. „Vennale“ on üks tema mõjukamaid teoseid, mis uurib kehalisuse, armastuse ja eneseväärtuse teemasid viisil, mis lammutab ilu, normaalsuse ja soorollide tavapäraseid narratiive.
